Prosper Merimeé
Kahekümnendate aastate looming:
Merimee paistis silma sellega, et talle meeldis müstifitseerida. Esimene teos ,,Clara Gazuli
teater" 1825 (näidendite koguna). See oleks olnud nagu tõlgitud teos sellest, mida Gazuli
rääkis. Algselt ei kirjutanud ta isegi nime raamatule peale, ent ta ka otseselt ei varjanud enda
isiksust.
Näidendid võivad näida naljakatega aga seal räägitakse tõsistest asjadest. Iga näidendi lõpus
tuleb Clara Gazul lavale ja ütleb ,,näidend on lõppenud, ärge autorit liiga hukka mõistke".
Enamus arvas, et tema loomingu puhul on tegemist tõlkega, mitte enda kirjutisega.
1828 ilmus tal draama ,,Jacguerie", mis räägib talupoegadest. Seal on taas näha kahetist
positsiooni: talupoegade poolt aga vihkas vägivalda.
1829 ilmus tema ainuke romaan ,,Charles IX ajastu kroonika". Seal on draagilised
sündmused. (Nt Pärtliöö 1572, kus oli tegemist hugenottide ja katoliiklaste konfliktiga).