Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
ordu Liivi osaga. Idamaal muhameedlaste vastu võitlevail rüütliordudel olid aga suured
eesõigused. Ka Saksa ordule oli paavst Honorius III (1216-1227) suuri eesõigusi annud, muu
seas, et nad on piiskoppidest olenematud; paavst ise on nende protektor, on ordu piiskopp, keegi
ei tohi ilma paavsti ülesandeta neid oma kohtu ätte kutsuda, laenumehe vannet nõuda ega neid
kirikuvande alla panna. Ordu moodustas nagu oma ette kiriku ja riigi (v. J. Gausen, Papst
Honorius III, 1895, Bonn, lk. 273). Umbes samale seisukorrale jäi Saksa ordu ka Preisimaale
asudes. Selle ordu haru Liivis pidi aga, nagu öeldud, seaduse järele piiskoppidele alluma. Aga
juba Mõõgavendade ordu oli piiskoppidest sõltumatust nõudnud ja enam-vähem maaisandaks
saanud ordule jäetud maa-alal. Arusaadav on, et eespool mainitud olukorra tõttu hakkas Liivi
Saksa ordu enesele veel enam sõltumatust nõudma ja pärastpoole koguni püüdma peapiiskoppi ja