A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don
Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja
reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära
ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad
põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest
eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline
nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks
pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat
pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu
ratsu harevil karvu.