Samal hetkel aga sööstsid kaks pealtkuulajat peremehe saatel keppide, labidate ja tuletangidega d'Artagnanile kallale. See muutis rünnaku käiku nii ootamatult ja täielikult, et sel ajal kui d'Artagnan ümber pöördus, et hoopiderahet tagasi tõrjuda, torkas ta vastane mõõga hoolikalt tuppe ja muutus võitlejast, kelleks ta peaaegu oleks saanud, vaatlejaks, missugust osa ta täitis tavalise rahulikkusega, ise siiski endamisi pomisedes: «Et need gaskoonlased katku kõngeksid! Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse selga ja saatke ta minema!» «Mitte enne, kui olen su tapnud, argpüks!» hüüdis d'Artagnan, kaitses ennast nii hästi kui suutis ega taganenud 14 mitte sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid. «Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,» pomises aadlik. «Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kuna ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.»
annaabi.ee 
