kraadini. Sellise märjukese destilleerimisel ning järgneval laagerdamisel valmib aga hoopis kangem joogipoolis õunabrändi ehk meilgi rohkem tuntust kogunud nimega calvados. Et tugevalt hapu naturaalne kuiv siider on paljude inimeste maitsmismeelele siiski vastuvõetamatu, siis lisatakse juba valmivale joogile mahlakontsentraati, siirupit, lõhna ja maitseaineid. Parema säilimise huvides jook kas pastöriseeritakse või filtreeritakse ja gaseeritakse süsihappegaasiga. Siidrijooja saab energiat suhkrust ja alkoholist. Siidri kui joogi energiarikkuse määravad kaks tegurit: suhkur ja alkohol. Võttes aluseks suhkrusisalduse, võib väita, et kõige rohkem annavad kaloreid suhkrurikkad magusad siidrid. Suhkrusisalduselt võiks siidrid tinglikult jaotada kolme rühma: kuivad, mille suhkrusisaldus algab 15 grammist liitris, poolmagusad suhkrusisaldusega alates 25 g/l ja magusad, milles on suhkrut 60 g/l või rohkem. Jaotusi on
terminid cidre (pr.k.) ja cider (ingl. k.). kuigi paljud siidrifännid peavad ehtsaks ainult õunasiidrit, näitab ajalugu, et seda jooki on juba aegade algusest tehtud nii õunast kui pirnist. Normandia õunasiider on siiski praegusel ajal kõige hinnatum. [1] 1.2. Normandia siider Enamik tänapäeva siidritest tuleb vabrikutest ehk siis ostetakse puuviljakontsentraati, lahjendatakse, lisatakse suhkrut, kääritatakse, filtreeritakse, pastöriseeritakse, gaseeritakse jne. Lõpuks leiab selline tööstuslik siider tee poeletile kas siis pudelis või plekkpurgis. Mõnede toodete maitsmisel tekib tunne, et lisatud on ka tehisliku päritoluga aroomiaineid. Klassikalise, traditsioonilise siidri tegemine erineb selle kõigega võrreldes suhteliselt palju. Normandias on siidri valmistamine kujunenud täiuslikuks kunstiks. Kõigi asjade algus on teadagi tooraine. Normandia siidri valmistamisel kasutatakse spetsiaalseid nn. siidriõuna sorte
annaabi.ee 
