Ruja: must ronk või valge vares
süda". Samuti oli see üks Ruja edukamatest aegadest. 1983. Aastal, kui Rannap taaskord
lahkus, ajutiselt ruja tegevus seiskus.
Muusika tegemise juurde kuulus alati naps ja nali. Mehed olid nagu vanad rokkarid- joodi,
möllati ja ropendati. Venemaal reisides oli rutiini vastu muudki rohtu kui kohalikud kõrtsid.
Rujal oli kombeks, et tuuri kõige viimane kontsert oli ,,roheline". See tähendas, et
bändiliikmed võisid üksteisele tünga teha. Näiteks kleepis Alender Garseniku süntesaatori
kõik klahvid kokku.
Ruja viimane kontsert toimus väikeses Roguni külas Tadzikistanis. Esineti veoauto kastis.
Pealtvaatajad olid üliõnnelikud, kuigi nad tegelikult ei hoolinud, millist muusikat neile
esitatakse.
Ruja juures meeldis mulle, et suured erimeelsused ansamblis puudusid, ja kui neid ka oli,
polnud seda laval näha. Ansambli liikmed olid väga mõistvad ja toetavad. Nad said aru, kui
keegi otsustas ansamblist lahkuda
annaabi.ee 
