saanud. Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas. Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas
Tänu sellele pani ta plehku metsahaldjate juurest, mäekollide küüsist ning kõigelõpuks tungis ka vana lohe koopasse, kus Smaug (lohe nimi) magas hiiglasliku aardehunniku otsas. Sünklaanes (koht kus nende seiklus jätkus pärast Udumägesid) ei olnud vaid halbu ja kurje olevusi. Laane äärealadel ja Suure Ürgmaa jõe kallastel elas Beorn. To hiiglaslik mees kes suutis karu kuju võtta ja omas karu jõudu. Õnneks Beorn tundis võlur Gandalfit, seega saavutas sõrmusevennaskond Beorni juures puutumatuse. Sünklaas oli tihe ja suur mets mida läbis vaid Vana laanetee. Seda teed hoidis lahti (et ei kasvaks kinni) mingi haldjate loits, millest raamat lähemalt ei tutvustata. Sünklaane elanikeks olid peamiselt kohutavad ämblikud, kes elasid pesakondade kaupa puude otsas. Lisaks ämblikele leidus seal ka metsahaldjate kuninga palee. Õigemini oli Sünklaane valitsejaks metsahaldjate kuningas. Tema ei sallinud
Siis aga ilmus Gandalf, kes ajas trollid üksteisega riidlema, siis aga tõusis päike ning trollid kivistusid päikese käes. Nad kõndisid tükk aega, kuni jõudsid haldjateni ning edasi Viimasesse Lahkesse Majja, kuhu nad jäid kaheks nädalaks. Siis aga läksid nad edasi läbi mägede, kus ööbisid koopas, sest sajas vihma. See osutus aga mäekollide koobaste siisekäiguks. Niisis haarasid mäekollid nad kinni ja viisid oma urgudesse. Kuid keegi ei pandnud selles saginas tähele, et Gandalfit pole. Niisis, kui mäekollid arutasid juba, mismoodi päkkapikke ja kääbikut valmistada, kas keeta, või praadida, tuli vahele Gandalf, kes tappis Suure Mäekolli, ja päästis päkapikkud. Kuna aga kääbikud ei oska kiiresti joosta, siis kahmas Dori Bilbo enda kukile ja nad kõik pistsid jooksu, mäekollid nende järel. Vahepeal aga võttis üks mäekoll Dori jalgadest kinni, see kukkus, ja kui püsti sai jooksis edasi, Bilbo aga jäi maha ning kõik mäekollid jooksid tast mööda
annaabi.ee 
