A.dumas Kolm musketäri terve raamat
võetud ning Pariisi tagasi viidud.»
«Oh, mu jumal! Ma kaotan täiesti pea selles kuritööde kaoses. Ma tunnen, et kui see
nii kestab,» sõnas proua Bonacieux, pannes käed laubale, «siis ma lähen hulluks.»
«Oodake . . .»
«Mis?»
«Ma kuulen hobuse astumist, mu vend sõidab minema. Ma tahan talle viimast korda
head aega öelda. Tulge!»
Mileedi avas akna ja andis proua Bonacieux'le märku enda juurde tulla. Noor naine
läks.
Rochefort möödus galopeerides.
«Hüvasti, vend!» hüüdis mileedi.
Ratsanik tõstis pea, silmas kahte noort naist ja tervitas edasi kihutades mileedit
sõbraliku käeviipega.
«Hea Georges,» ütles mileedi ja sulges akna, näol õrn ja nukrameelne ilme.
Otsekui isiklike asjade üle mõttesse vajunult istus ta tagasi oma kohale.
«Kallis proua,» sõnas proua Bonacieux, «andke andeks, et segan teid, aga mida te
soovitate mul teha? Mu jumal, teil on rohkem kogemusi kui minul; kõnelge, ma kuulan
teid.»
annaabi.ee 
