Fotoajaloo piletid
Et muuta paber valgustundlikuks, tuli seda leotada keedusoola ja
hõbenitraadi lahuses, mille tulemusel tekkis paberile hõbekloriid. Valguse käes muutus hõbekloriid tumedaks. Nii tekkis
negatiivkujutis, mille Talbot ristis fotojooniseks. Kui esimeste fotode puhul võis kujutise tekkimist lihtsalt oma silmaga jälgida,
siis 1840. aastal avastas Talbot, et kõrgema tundlikkusega hõbejoodiidpaberil ei tekkinud kujutist koheselt, vaid alles pärast
paberi töötlemist gallushappes. Tablot nimetas niimoodi saadud pilti kalotüübiks, mida tuntakse ka talbotüübina. See
võimaldas säriaega lühendada poole minutini. Peale selle lõi Talbot fotogravüüri, mis seisnes kaaliumkromaadilahusega
valgustundlikuks muudetud zelatiini abil pildi söövitamises terasplaadile. See võimaldas fotot põhimõtteliselt trükkida.
Peamine kalotüübi ja fotogravüüri eelis dagerrotüübi ees oligi võimalus pilte sisuliselt piiramatul hulgal paljundada. Kuna
annaabi.ee 
