Kaasaegne ehe ja ornament
see nii ei ole. Kunstnik määrab oma eesmärgid ise, tal on see vabadus, sest kunstnikud ei
püüdle oma loominguga mingite praktilise rakenduste poole, vaid püüavad mõjutada publiku
tundeid või mõtteid2.
Ma ei käsitle ehtedisaini ja ehtekunsti käesolevas essees eraldi, see essee keskendub
pigem nende kooseksisteerimisele. Ehe on suunatud erinevatele tarbijatele. Tavatarbija saab
ehet kanda (igapäevane ehe, mingi tseremoonia- või rituaalehe), samuti on ehtekunsti
tarbijad galleriid ja kollektsionäärid, vaid mõnikord huvitab neid mittekantav ehe või vaid
vähest aega kantav ehe3. Moe- ja ehtekunstnike vahel toimuvate koostööde tulemuseks pole
ainult ekslusiivsed ehed, mida nimetakse kunstiks, vaid ka ehteseeriad. Oma loengus
defineeris Kadri Mälk kunsti ja disaini niimoodi kunsti teos on unikaalne (1-3 eset) ja disain
on reprodutseeritav (3 ja rohkem eset tootmises)4. Siin kirjutaja saab sellega täielikult