Merekultuur ja etikett
kippusid samuti "tuult alla võtma", nii et laev
liikus hoopis teises suunas kui kapten soovis.
Kuna karavelli manööverdusvõime oli tükk
maad parem, tuligi ühel tundmatuks jäänud
laevameistril mõte mõlema tüübi head
omadused ühendada. Selleks asendati karaki
vööris asunud kastell pikalt etteulatuva
"nokaga", millele toetusid pukspriit ja
kliiverpoom. Ka laevakere muudeti pikemaks
ja voolujoonelisemaks – kui karaki kiilu
pikkuse ja kere laiuse suhe oli 1 : 3, siis
galeoonidel saavutas vastav näitaja juba 1 : 4. Kere ise muutus veeliini kohal laiemaks ja
parraste kohalt kitsamaks, saavutades ristlõikes pirni kuju – see suurendas püstuvust ja
raskendas merelahingus vastaste pardale tungimist.
Kõik tekiehitised olid tunduvalt madalamad ega ulatunud enam laevakere kontuurist välja.
Kui karaki ahter oli veel ümmargune, siis galeoonidel kasutati lamedat peegelahtrit, mis
omakorda tuli kasuks meresõiduomadustele. Oluliseks täienduseks oli ka see, et galeoon oli