Miguel de Saavedra Cervantes
kõrgusteni. Muidugi, oma hingelt oli Cervantes poeet, ja poeesia, mis muu, on tema "Don Quijote" -
ülemlaul inimese hingesuurusele. Poeet oli sel ajal kirjaniku sünonüüm. Kui Cervantes räägib
kirjandusest, otsib ta sellest kõikjal poeesiat. "Galatea" 6. raamatusse paigutas Cervantes nümf
Kalliope laulu, mille rohkem kui 100 oktaavi on Cervantese esimene katse hinnata oma aja hispaania
kirjandust, väljendades ühtlasi oma esteetilist maitset ja kriteeriume. "Galateas" alustatud Hispaania
luulepanoraami täiendas Cervantes juba tublisti skeptilisemates ja iroonilisemates toonides elulõpu
poeemis "Teekond Parnassile" (eeskujuks arvatakse olnud itaallase Cesare Caporali di Perugia varasem
samanimeline teos). Poeem koosneb kaheksast peatükist (laulust) tertsiinides, lisandub väike arutlus
proosas. Cervantese esiletoodud luuleannetest on rohkem küllap neid, kelle nimed tänaseks ammugi
unustusse on vajunud, kui neid, kes suures kirjandusloos edasi elavad