Eduard Viiralt
1926.aasta tõid eristab pretsiissuse
taotlemine uusasjalikkuse vaimus, kalgivõitu plastilisus. La Grande Chaumiére'i
vabaakadeemias tehtud aktikrokiisid kasutas Viiralt estampides-aktikompositsioonides, milles
pürgis samasuguse plastilis-lineaarse selguse poole nagu joonistusteski.
Monotüüpia kõrval olid kunstniku meelistehnikateks esimestel Pariisi-aastatel puulõige ja
puugravüür, mille nüansirikas faktuur, paralleeluuritsa ja ruleti kasutamisviis ajut selle
tehnika meistrit D.-É. Galanist meenutab. Talle mõjus ka graafika vallas küllaltki vilgas
Pariisi kunstielu tervikuna. Estambikunsti elujõust seal annab tunnistust Sõltumatute
Gravööride Ühingu asutamine 1922.aastal. Korraldati rahvusvahelisi graafikanäitusi, nagu
seda oli 1928.aasta puugravüüri näitus Louve'i Marsani paviljonis, kus Viiraltki esines.
Õpetlik oli ka klassika uurimine Rahvusliku Raamatukogu gravüürikabinetis. Vanade
meistrite tehniline täiuslikkus oli Viiraltile lähedane ning tema 1920
annaabi.ee 
