Aastal 1842 esines Liszt Tartu Ülikooli aulas. 18481861 elas helilooja Saksamaal, Weimaris, kus tegutses dirigendina ooperiteatris ja sümfooniaorkestris, tegutses muusikapedagoogina, heliloojana ja ka muusikakriitikuna. 1850 lavastas Weimaris Wagneri ooperi Lohengrin. Viimased 25 aastat oma elust oli ta rohkem seotud Itaaliaga. Veetis 8 aastat Roomas kloostris. Sellel perioodil kirjutas ta palju vaimulikku muusikat. Viimased eluaastad elas Saksamaal, oma tütre Cosima Francesca Gaetana Wagneri juures (Richard Wagneri naine). Liszt võis küll tunduda tagasihoidlik ja ebakindel, eriti oma olemuselt, kuid tema esinemisviis oli jõuline, aukartust tekitav, puhas ja südamest. Looming Liszti on loonud ligi 800 teost klaverile. Nagu tema mängulaad, nii on ka teosed tehnilist meisterlikkust nõudvad, efektsed ja suurejoonelised. Jõulise muusika kõrval lõi ta ka kauneid lüürilisi meloodiaid ("Armuunelmad"). Helilooja Berlioz arvas, et ainult Liszt ise
staatus, mis teda vaenamisest päästsid, kui ka nõnda, et ta oli nii tähtsusetu isik, et teda polnud põhjust Firenzest pagendada. Dante ema Bella pärines tõenäoliselt Abatide perest ja suri siis, kui Dante veel 10-aastanegi polnud. Isa abiellus uuesti Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Pole kindel, kas nad juriidiliselt abiellusid, sest leskedele kehtisid neis asjades piirangud, kuid nad elasid koos ning neile sündis kaks last, Dante poolvend Francesco ja poolõde Tana (Gaetana). Kui Dante oli 12-aastane, kihlati ta mõjukast Donatide perest pärit Manetto Donati tütre Gemma di Manetto Donatiga. Sel ajal oli tüüpiline, et perekonnad kihlasid üksteisega nii noori lapsi. Ei kihluse ega abiellumise täpne aeg ole teada. Kuid 1301. aastaks oli neile sündinud kolm last: pojad Pietro ja Jacopo ning tütar Antonia. Hiljem sündis neile veel poeg Giovanni. Dante oli juba 9-aastaselt armunud Beatrice Portinarisse, keda ta nägi üksnes kahel korral elus
annaabi.ee 
