"gableris" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

1970. aastate alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke (kirjanik Jaan Oksa elu uuriv Vaino Vahingu monodraama „Mees, kes ei mahu kivile”, 1975) ning tegeles rööbiti oma stuudioga. Tihti mängis Hermaküla ise oma lavastuste kandvates rollides kaasa (nt. Eilert Løvborgina Ibseni „Hedda Gableris”, 1975), kippudes ülejäänud truppi isegi varjutama. 1970ndad oli talle üldse viljakas kümnend ka näitlejana, koos Jaan Toomingaga mängisid nad mitmetes Epp Kaidu lavastustes (nt. Imre Madáchi „Inimese tragöödia”, 1971), kusjuures Tooming kehastas tavapäraselt pigem negatiivse, isegi deemonliku märgiga tegelasi, Hermaküla oma sooja sarmiga aga positiivseid kujusid. (Selle traditsiooni murdis Kaarin Raid n.-ö. vastupidise rollijaotusega – Ion Drutse