NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
1970. aastate
alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud
võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks
rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke
(kirjanik Jaan Oksa elu uuriv Vaino Vahingu monodraama „Mees, kes ei mahu
kivile”, 1975) ning tegeles rööbiti oma stuudioga. Tihti mängis Hermaküla ise
oma lavastuste kandvates rollides kaasa (nt. Eilert Løvborgina Ibseni „Hedda
Gableris”, 1975), kippudes ülejäänud truppi isegi varjutama. 1970ndad oli talle
üldse viljakas kümnend ka näitlejana, koos Jaan Toomingaga mängisid nad
mitmetes Epp Kaidu lavastustes (nt. Imre Madáchi „Inimese tragöödia”, 1971),
kusjuures Tooming kehastas tavapäraselt pigem negatiivse, isegi deemonliku
märgiga tegelasi, Hermaküla oma sooja sarmiga aga positiivseid kujusid. (Selle
traditsiooni murdis Kaarin Raid n.-ö. vastupidise rollijaotusega – Ion Drutse