värv võib varjeeruda värvitust kuni valgeni või kahvatust kollakasroheliseni. Naftaleen on kõige lihtsama ehitusega PAH, koosnedes ainult kahest omavahel ühendatud benseenituumast. PAH-ide hulka kuulub rohkem kui 100 ühendit, mis kõik erinevad üksteisest oma benseenituumade arvu ja asetuse poolest molekulis. PAH-id identifitseeritakse ja nende sisaldust määratakse kvantitatiivselt enamasti kas gaaskromatograafiliselt mass-selektiivse detektoriga või vedelikkromatograafiliselt fluorestsents, UV- või mass-selektiivse detektoriga. Kemikaalide kasutamine ja sattumine keskkonda PAH-id tekivad orgaanilise aine mittetäielikul põlemisel. PAH-e võivad sünteesida mikroorganismid, vetikad ja makrofüüdid, kuid PAH-id tekivad ka orgaanilise materjali diageneesil (setteid ning settekivimeid mõjutavate füüsikaliste ja keemiliste protsesside kogum)
Aeroobid lõhustavad substraati oksüdatsiooniprotsessis, tekkivad CO2 ja vesi, kusjuures vabaneb kogu substraadis peituv energia. Näiteks Mycobacterium tuberculosis elutseb organismis sellistes hästi aereeritud kudedes, nagu kopsudes. Aeroobide vastandiks on anaeroobid, millised paljunevad vaid hapnikuvabas keskkonnas ja hukkuvad isegi väikeste O2 kontsentratsioonide puhul. Substraati ei lõhustata lõpuni, vabanevad lühikese ahelaga rasvhapped, mida saab määrata gaaskromatograafiliselt. Anaeroobne fermentatsioon on käärimine: eristatakse piimhappelist, võihappelist, äädikhappelist jt. käärimist. Anaeroobsetest patogeenidest on tuntumad teetanuse, gaasgangreeni, botulismi tekitajad – Clostridium perekonna batsillid. Enamik patogeenseid mikroobe on fakultatiivsed anaeroobid. Need mikroobid arenevad nii O2 juuresolekul kui ilma, sest on võimelised nii oksüdatsiooniks kui ka fermentatsiooniks. Tüüpiliseks näiteks on enterobakterid, eeskätt Escherichia coli
annaabi.ee 
