laiendama suurte kapitalimahutustega juba 1945. aastal. Nii kasvas järgmise viie aasta jooksul (1945-1950) põlevkivitootmine ligemale kahekordseks, 1,9 miljonilt tonnilt 3,5 miljoni tonnini, kui Virumaal avati üha uusi kaevandusi ja nende juurde kerkisid uued asulad. Eesmärk oli, et põlevkivist valmistatud gaas rahuldaks Leningradi vajadused ja mootorikütus omakorda hoiaks käigus sõjalaevastiku laevade masinad. 1948. aastal valmis Kirdc-Eestis Kohtla-Järvel gaasitehas, kust tõmmati gaasijuhe otse Leningradi. Alles 1953. aastal ulatus see toru ka lõpuks Tallinna. Iseseisvusaja lõpu tööstusliku situatsiooniga võrreldes toimus nõukogude ajal selge muudatus, kui tähtsamaks tõusis rasketööstus. Võimsad tehaste kompleksid olid Nõukogude Eesti vajadusi arvestades selgelt liiga suured, aga nende toodang ei olnudki mõeldud eestlastele. Sageli veeti tooraine sisse teistest liiduvabariikidest ja valmistooted läksid tagasi sinnasamasse
tootmise efektiivsuse suurendamine. Toodangu eriti head kvaliteeti tähistas kvaliteedimärk, 69 Pullat, 1984, lk 116. 70 Komsomol ehk Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing 71 Pullat, 1984, lk 116-117. 72 EE 10.kd ,,Võru" lk 526. 24 mille said üks gaasianalüsaator, mille tootjaks oli linna suurim ettevõte Arnold Veimeri nimeline Tootmiskoondis ,,Võru Aparaat" e rahvakeeli gaasitehas; matkakingad mille tootjaks oli Võru Naha- ja Jalatsivabrik; kappsein Võru Mööblivabrikult ja vene juust Võru Piimatoodete Kombinaadilt. Võru linna majanduslik panus oli 1,14% ENSV omast. R. Pullati raamatust jääb mulje, nagu kõik liiguks ülesmäge. Tegelikult oli majanduse taandareng tuntav; kohalikku majanduspoliitikat ei olnud olemas, tööstus oli allutatud üleliidulistele ametkondadele. Tarbekaupade puudus süvenes, igal pool
annaabi.ee 
