Tavaliselt jäetakse rääkimata just need kõige valusamad ja nutma panevad lood. Sellest tulenevalt ka minu rääkimata lugu. Oli mõnus suvine päev, aasta oli siis 2011. Hommikul oli mul tuju juba selline, et täna kindlasti juhtub midagi, ema oli tööle läinud ja isa oli maal. Sõitsin ka maale isa juurde, sest sisemises ma tundsin,et temaga juhtub midagi. Jõudsin maale, isa tuli mulle veel autoga bussipeatusesse vastu. Maale jõudes hakkas isa taas fuugi vahedele segu panema, redelil, mis ei olnud just kõige turvalisemas asendis.Mina olin parajasti maasikaid söömas, kui kuulsin pauku, alguses ei saanud ma kohe aru mis juhtunud oli, kuid siis nägin isa maas lebamas, jooksin kohe sinna karjudes ''ISSI, ISSI''.Ta lebas seal maas, ei saanud peaaegu hingatagi, küsisin kohe,et on sul midagi vaja, tõin talle vett.Ta jõi seda,endal pisarad silmas.Ma nutsin
4. Lahus muutus „tatiseks“. Pärast 5 min inkubeerimist laua peal lahus muutus selgemaks. 5. Nüüd pipeteerisin peale 0,2 ml E3 lahust (KAc peatab lüüsi ning normaliseerib pH, mille tagajärjel valgud ja gDNA välja sadenevad) 6. Lahuses ilmusid valged helbed, mida tuleb fuugida 10 min maksimumpööretel. 7. Tõstsin supernatanti uude epsi ning lisasin 0,42 ml (0,7 mahtu) isopropanooli. Jälle fuugimine 10 min jooksul. 57. Tuubid peab panema fuugi nii, et see väike korgi osa (ei tea kuidas seda eesti keeles seletada) vaatas meie poole, sest fuugimisel sade tekib just sellisel tuubi põhja poolel. Tekib pisike plasmiidse DNA sade, mille pealt eemaldasin supernatanti. 8. Pipeteerisin sademele 200 μl 70% EtOH, fuugisin 5 min jooksul, et vabaneda sooladest, ning eemaldasin jälle sademe pealt etanooli. 9. Asetasin sadet kuivatada, et vabaneda etanooli jääkidest. Pärast suspendeerisin 20 μl MQ-s. 58
annaabi.ee 
