Eesti keele ajalugu
lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat
kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi
keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on
vokaalharmoonia jäänud elujõuliseks. Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles
saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega
aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele
ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia
kadu eesti ja liivi keeles kitsendust, mis ei luba sekundaarsete vokaalide
esinemist järgsilpides (Kiparsky, Pajusalu 2003).
8. Kuidas on eesti keelde tekkinud palatalisatsioon?
Muutuse põhjustas konsonandile järgnev eesvokaal i ja poolvokaal j. Laiemalt
levis hammashäälikute ja alveolaaride (t,s, n, l, r) peenendus. Lõunaeesti