Kõnetegevuse psühholoogia
(periood XXs-20 saj aaastateni)
W.von Humboldt
Keele kasutamine tegevus. Uurida tulrb elavat keelt, mitte muumiat, et liiga palju
uuritakse muumia-keelt (,,surnut" keeleühiskonda)
Tekstid ,,muumiad", kõne ,,elav organ" Laps õpib kõnelema ja arendamist kui ta
harjutab! Rahvas loob oma keele! (sõltub kultuurist ja rahvast, mis sõnu ja kui palju
millegi jaoks tarvitatakse). Keel on kõneleja , maailma vaimu jäljend, sest kui ma
kõnelen, siis ma lähtun oma arvamusest. Funktsioond- milleks saaab kasutada.: ehk mida
tajun, seda saan ka nimetada. Nominatiivne funk-saan teistele ka teatada seda,mitte aint
endale. Vahend mõtetete vahendamiseks ja intruktsioonide andmiseks. Enda ja teiste
müjutamine (sise-ja välisküne). Sõna ja mõiste POLE sama! Mõiste baas on taju. Kõik
algab sellest, kuidas me maailma tajume. Sõnavara õpetus tähenabki varajases klassides,
et tutvustame objektide tunnuseid ja alles siis anname neile sõna. Reaalne keel avaldub
ainult kõnes!