Meditsiiniajaloo konspekt
vastupidi.)
Aju funktsioonide mõistmise teel astuti suur samm edasi 19. sajandi keskpaigas. Paul Broca
(1824-1880) lokaliseeris kõnekeskuse, eeldades ka intelligensuse seost aju piirkondadega (-
ehitusega). Tal oli ka oluline roll füüsilise antropoloogia metoodiliselt väljakujunenud
teaduseks vormimisel. Broca sügavam panus oli teha lõpp mõnda aega aju käsitlemisel
valitsenud holistlikule lähenemisele (nt Pierre Marie, 1853-1940), mis vaatas aju tervikuna,
mida ei saaks jagada funktsionalistlikesks osadeks.
19. sajandi keskpaik andis psühhiaatriale ka degeneratsiooni mõiste (Benedict Morel, 1809-
1873)). Eelduseks oli bioloogiline determineeritus vaimuhaiguste tekke puhul. Nö
environmentalistide juures usuti keskkonnatingimuste hukatuslikku mõjusse, mis puudutab
tulevaste põlvede vaimset tervist (Eestis Juhan Luiga). Degeneratsiooni mõiste domineeris
ühiskonnakäsitlusi 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alul. Tegemist oli geneetikaeelse