Arnold Schönberg
Sellesse ajajärku kuuluvad teosed lähtuvad üldiselt veel Saksa hilisromantismi traditsioonidest.
Paralleelid on üsna ilmsed. Schönenbergi esimene tähendusrikas teos ,,Kirgastunud öö"(1899) on
mõeldud keelpilli sekstetile. Tema ainus sümfooniline poeem on ,,Pelléas ja Mélisande"(1903)
seotub aga rohkem Mahleri ja Straussi sümfoonilise loominguga. Selles sümfoonilises poeemis
kasutab Schönenberg esimest korda kvartharmooniat, väljudes nii tavalise funktsionaalhormoonia
piiridest. Sellesse perioodi kuulub ka sümfoonilne kantaat ,,Gurre laulud", mis on mõeldud viiele
solistile, jutustajale, neljale koorile ja suurele sümfooniaorkestrile. Seda kirjutas Schönenberg
üksteist aastat. Selles monumentaalses oopuses ühendab Schönberg piltlikult öeldes Wagneri
ooperite emotsionaalse pinge Mahleri ja Straussi sümfoonilise orkestratsiooniga [2]. Kantaadi tekst
on võetud Taani romantismiajastu kirjaniku Jens Peter Jacobseni poeemist.
2