Platoni õpetus olevast.
saab Sokratese-juhtumit üldistada ka universaalseks sotsiaalfilosoofiliseks
probleemiks: kuidas on võimalik stabiilne, õiglane ja hüveline ühiskonnaelu? Sellele
probleemile vastab Platoni poliitiline õpetus, ja võib ütelda, et tema ontoloogia,
epistemoloogia ja eetika on ettevalmistuseks poliitilisele õpetusele. Platon ei rahuldu
selles pelgalt ad hoc lahenduste andmisega, vaid kujundab oma poliitilisele
õpetusele välja soliidse õigustusaluse. Selle õigustuse fundamentaalkihiks on tema
õpetus olevast.
Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks, miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis
mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida
iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta
senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” –
kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja
jumalate vahel
annaabi.ee 
