Karl V
Karlil kui katoliikluse kaitsjal oli seetõttu väga raske tegutseda, sest tema
soovis pigem olla kahe poole lepitaja kui armutu paavstluse eest võitleja, seda enam, et
üleüldine meelestatus Saksamaal oli paavstluse suhtes negatiivne.
Teine sõda Prantsuse kuningaga ning keisriks kroonimine
1527. aastal puhkes sõda François I ja Karli vahel uuesti. Prantsusmaad toetas mitu
Itaalia linnriiki, kes kartsid Habsburgide võimu kasvamist, samuti paavst. Itaalia vastu
saadeti Georg von Frundsbergi juhitud palgasõdurite armee, millele palga maksmisega
tekkisid aga probleemid. Paavst oli juba valmis alla andma, kuid saamahimulised
palgasõdurid sundisid oma ülemusi rünnakut Roomale jätkama, mille tulemuseks oli
Karli prestiižile väga halvasti mõjunud Sacco di Roma. Rooma rüüstati ning paavst
põgenes linnast. Üldiselt ei suutnud aga kumbki pool otsustavat edu saavutada ning
peagi hakati otsima rahu, seda suuresti ka põhjusel, et türklased sultan Suleiman