Eesti Kirjanduse Ajalugu II
tõdede tundmine.
Vallak ei ajanud taga erakordsust, vaid nägi maailma tavainimese seisukohast. Loomingus puuduvad lõõmavad kired
ja afektid, elule lähenetakse kainelt ja asjalikult. Kujutuslaad sarnane noore Ristikiviga. Ta annab välja koomilise
varjundiga novelli „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ ja romaani „Hulgus“.
Hint „Kuldne värav“ – freudistlik psühholoogia. Selles korduvad freudistlikud viited.
Semper „Armukadedus“ – selleski on freudistlikke jooni. Autor hoidub liigsest pealetükkivusest.
Jüri Parijõgi lastenovellid realistlikus võtmes ja “Semendivabrik”.
10) Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt)
Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel oli teater ekspressionistlik või sümbolistlik, aga see
pole liiga selge. Üldpilt paistab selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb segane aeg ja siis tulevad realism ja
rahvakomöödia