Eesti kirjandus II kevad
Kõik
uuenduslikud tükid on ka modernistlikud tükid, kuid modernism on pigem
nagu katusmõiste ja selle alla mahub palju erinevat. Eesti draamas on eriti
ilmekad ühelt poolt modelleeriv modernis a la Tuhkatriinumäng ja teiselt
poolt midagi,mis tuleb koos Vaino Vhingiga – psühholoogiline printsiip. Kui
võtta ette Vaino Vahingu omamoodi imelikud tükid, siis võime julgelt
öelda, et need on psühholoogilise rõhutasetusega näidendid. Püshholoogia
on ka natuke imelikuvõitu. Freudihuviline Vahing tunneb huvi ka mingite
psühhopoatoloogiliste tendentside vastu – töötab samal ajal kohtu
pühhiaatrina. „Suvekoolis“ segased poja ja vanemate suhtes, mingi
autobiograafiline taust on seal olemas.
Kui rääkida iroonilisest mänguisest, siis seda kajastab just Mati Und
70ndatel väga hästi.
Postmodernismiga seoses või ka eraldi välja tuua, nn sotsioloogilise teatri
sünd. See ajastub sinna aega, kus tuli „Olin 13-aastane“ lavale.
Enn Vetemaa draamas(s 1936)