Freidrich Nietzsche
tema elu lõpuni.
Õpingud koolis ja hiljem gümnaasiumis kujunesid talle kergeks. Õppimisest rohkem huvitus
Fredrich aga poeesiast. Tema ebajumalateks kujunesid klassikud: Mozart, Haydn, Schubert,
Mendelssohn, Beethoowen ja Bach. Neid kes muusikat põlgasid, pidas Nietzsche
,, hingetuteks, loomasarnasteks olevusteks" .
1858. aastal tehti Fredrichi emale ettepanek võimaldada pojal asuda edasi õppima Pforta
internaadis, mis oli üks mainekamaid Saksamaa õppeasutusi. Maailmavaade, mis Fredrichil
internaadis välja kujunes leidis tema poolt kajastust 1861. avaldatud essees Johann Hölderini
kohta. Ta köitis noormeest seetõttu, et Hölderlin oskas väljendada just neid meeleolusid, mis
olid tol ajal omased ka Nietzschele.
1862. aastal kirjutas Nietzsche kaks filosoofilis-poeetilist tööd: ,,Saatus ja ajalugu" ning
,,Tahtevabadus ja saatus" , mis sisaldasid enamikke ta tulevaste teoste põhiideid.