Nouvelle vague - Murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
Bazini juhendamisel alustasid Cahiers du Cinéma ajakirjas oma kriitikukarjääri teiste
seas ka tulevased Prantsuse uue laine lavastajad Jean-Luc Godard, François Truffaut,
Jacques Rivette, Claude Chabrol ja Éric Rohmer, enamus neist oma kahekümnendates.
Nendest said täielikud kinefiilid suuresti tänu mitmetele filmidele, mida näidati Pariisis
asunud filmiarhiivis Cinémathèque Française. Algatatud Henri Langlois’ ja Georges
Franju poolt, oli Cinémathèque üks suurimaid filmihoidlaid, olles suunatud filmiõppe ja
kinokultuuri edendamisele Prantsusmaal (Vikipeedia, 2014). Seal nähtud filme
analüüsides tekkis Cahiers’i kriitikutel vastumeelsus kvaliteedi traditsioonile, mille all
peeti silmas reeglitega piiritletud suure produktsiooniga stsenaristide filme, millel
puudub originaalsus ja mille enamus ainestikku on lüpstud klassikalisest kirjandusest.
Seda tüüpi kino kohta kasutati ka väljendit cinéma de papa.
1
annaabi.ee 
