Üldine Teatriajalugu I
variatsioonist. Põhimõtteliselt midagi uut enam ei ole. Dramaturgiline pinge Racine'il näidendist
näidendisse langenud. Loominguline kriis, mida ta ka ise märkab. 1672. aastal hoop tema
enesearmastusele. Valmistus välja tooma ,,Iphigeniat" ja saab teada, et selle sama kavatseb
lavale tuua ka kadunud Moliere'i trupp. Saavutab ta seda, et keelustatakse kaheks kuuks
Moliere'i Iphigenia, kuni huvi tema teose vastu on raugenud. Teatriintriigimudel tema
,,Phedra". Fradooni näidend anti Moliere'i trupile, nad jõudsid oma teose välja anda 2 päeva
varem. Fradooni oma saatis tohutu menu, palgatud plaksutajad. Racine'il tekitati tunne, nagu ta
oleks läbi kukkunud, hiljem aga tunnistati, et see see oli üks parimaid Racine'i teoseid. Samas,
lõpuks ometi oli keegi ka temale ära teinud. Ilmselt see sai põhjuseks, miks ta otsustas teatrist
lahkuda. ,,Phaedra" - Phaedra armus oma kasupoega Hyppolitosesse. Racine jaoks tähtis