V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» kostis
hingeldav «vader Jacques» uuesti.
Kuningas, kes vahepeal püsti oli tõusnud, võttis tal käsivarrest kõvasti kinni ja sosistas nii,
et teised ei kuulnud, vaoshoitud vihaga talle kõrva, ise kõõrdi flaamlaste poole vaadates:
«Vait! Või kõnele tasa!»
Vasttulnu taipas ja hakkas kuningale ärritatult, kuid tasa midagi jutustama. Kuningas
kuulas rahulikult. Willem Rym pööras Coppenole'i tähelepanu vasttulnu näole, riietele, ta
nahaga vooderdatud mütsikesele (ca-putia fourrata), ta lühikesele ametmantlile (epitogia
curta), ta mustale sametkuuele, mis näitasid, et on tegemist arvekoja juhatajaga.
Vaevalt sai see mõne sõna seletada, kui Louis XI naerma puhkes:
«Kas tõesti? Kõnelge kõvemini, vader Coictier! Milleks nii tasakesi? Püha Neitsi teab ise,
et meil pole flaamlastest sõprade eest midagi varjata.»
«Aga majesteet...»
«Rääkige kõvemini!»
«Vader Coictier» jäi üllatusest päris sõnatuks. «Rääkige, härra, rääkige, meil vanas Pariisis
annaabi.ee 
