inimese subjektiivsem vaimne olemus. Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks. Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme käega, mis tekitab käte liikumise mulje. Paistab, et mingi side oli tal temast märksa noorema Miljard Kilgiga, kes on teinud temast fotorealistliku maali, Õun omakorda modelleeris Kilgist portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso, Gustav Ernesaks ja paljud teised. Kui võtta kokku Ülo Õuna looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta (arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed) väga produktiivne. Lisaks on raske ette kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ülo Õunata, võib ainult mõelda, mida ta oleks
"Madame Moitessier" ,,Suur odalisk" * William-Adolphe Bouguereau (1825-1905) oli prantsuse akademistlik maalikunstnik. Harrastas traditsioonilist realistlikku zanri ja mütoloogilisi teemasid, andes klassikalistele teemadele modernseid tõlgendusi. Meelisobjektiks kunstnikule oli naisekeha. Omal ajal oli Bouguereau väga kuulus, rikastele kunstipatroonidele meeldis väga sellised fotorealistliku stiiliga maailma idealiseeritult kujutavad maalid. ,,Veenuse sünd" ,,Esimene suudlus" 4. Millal oli klassitsism Eestis valitsevaks stiiliks? Kõrgklassitsismi ajajärk saabus Eestis ligikaudu aastail 1800-30, kui antiikeeskujud olid paljudel juhutudel baroksed lopsakused arhitektuuris pea täiesti välja tõrjunud. Kõrgklassitsismi periood oli Eestis üsnagi lühike ning kõik