Fotosüüdistus (Andreas Schlüter) Bastian sai endale uue peegelfotoka mis oli kõüll 10 aastat vana aga tema jaoks ikkagi uus kuna ta ise oli saanud sünnpäevaks digifotoka. Ta võttis sageli osa igasugustest kooli fotovõistlustest kui ennem polnud tal olnud korra likku fotokat. Järgmisel päeval võttis ta aparaadi kooli jaasa ja hakkas pildistama järjest õpilasi ja tegi plaani, teha pilte päris kooli elus mitte sellisest nagu ajalehtedes tavaliselt kus õpetaja klassi ees on kui iideol ja õpilased korralikud,vaid sellist kus ikka mõni jääb magama või tüdrukud saadavad kirju ja poisid loobivad paberkuulikesi. Tobias oli leidnud sahtlist mädanenud apelsini kuna koruistaja
spioonikaamerat Eestis patenteerida ega toota. Ühest küljest on muidugi tore, kui keegi eestlastest osales lõpuks ka 3D-kaamerate loomises, teisest küljest üsna nutune, et ülejäänud pole suutnud tehnika võidukäigust hoolimata endale mõnd fotot teha. Ma küsin, miks ei näe me fotomehi meie ajakirjades ruumilisi, stereofotosid avaldamas? Küllap peletab tänapäeva fotohuvilisi laialt levinud arvamus, et vaja on kahte fotokat või kahe objektiiviga riista. Nii on see siiski vaid juhul, kui soovitakse jäädvustada liikumist. 1980. aastate keskel, ühel Venemaa reisil, konfiskeeris miilits mu aparatuuri, arvates, et pildistan topelt, spioneerides neetud kapitalistide huvides. Tollane aeg, õhustik ja võimalused pole aga tänapäevase digimaailmaga võrreldavad. Tegelikult on tavalise digifotokaga lihtne sooritada ka teine võte teise silma kohalt. Väikest
annaabi.ee 
