Anna Ahmatova
lihtsustatud, tema kangelanna saatust ei tohiks samastada Ahmatova enda saatusega. Julm ja
ähvardav, piitsa andev ning naist tänavale kerjama ajav abikaasa on siiski Ahmatova loodud
müüt, mitte reaalse elu tegelane. Ometi on kangelanna ja luuletaja minas palju ühist,
Ahmatova värssidest leiame tõepoolest autobiograafilisi seiku: lahkumine Gumiljovist,
igatsus poja järele, armumised jne. Kuid need pole protokollid, vaid pildid läbi imelise
fantaasiaprisma.
Ahmatova justkui fotografeeriks oma kangelannat seetõttu pole ta pildil üksi, vaid koos
kõigega, mis teda ümbritseb. Tunnetest ei räägita, neid peab lugeja ise aimama, kui ta märkab
vihjeid, mis luuletaja pildile on "unustanud". Jäädvustatud hetked tunduvad kiretud ja
halastamatud, must-valged, kuid ehmatamapanevalt sügavad. Ahmatovat huvitas kangelanna
ketkedel, kui on "hinge kukkunud viimane kivine sõna", karikas on täis saanud, "tema" on
lõplikult läinud
annaabi.ee 
