Peajalgsete põhitoiduks on kalad, krabilised ja karbid. Paljud, eriti süvaveeliigid, toituvad ka raibetest ja söövad isegi üksteist. Eranditult kõik peajalgsed on rööveluviisiga ning seejuures ülimalt aplad. Neid ei kohuta ohvri suurus ja nad ründavad ka enesest mitu korda suuremaid loomi. Nad on kahtlemata merede kõige agressiivsemad ning sõjakamad loomad. Seega on peajalgsetel vaenlasi palju. Looma kehal nähtavale tulevad arvukad taevassinised täpikesed, helenduselundid ehk fotofoorid. Harilikult arvatakse, et peajalgsete munade viljastumine on sisemine. See pole siiski õige. Viljastamine toimub väljaspool looma keha. Zooloogid on siiani kirjeldanud juba ligi kuussada peajalgsete liiki. Laevukeselistel on neli neeru, neli lõpust ning neli lõpussüdant. Seetõttu eristavad zooloogid neid neljalõpuseste peajalgsete alamklassiks. Kaheksahaarmelisi, kalmaarilisi ning seepjalisi, kellel on üksnes kaks lõpust, vaadeldakse aga kahelõpuseste alamklassi kuuluvaina. 13
1 · e)hüdraloomad- valdavalt mere, röövloomad. 2 tüüpi- polüübid ja meduusid · f)karikloomad- eralditult meres, polüübi põlvkond nõrgalt arenenud. Meririst e. millimallikas-röövloom. · g)meritünnikud e. salbid- meres, helendusvõime- sümbioosis elavad helenduvad bakterid, toituvad põhiliselt fütoplanktonist · h)hiigelvähilised- eranditult meres, enamikel helenduselundid-fotofoorid, toituvad peamiselt vetikatest · i)harjaslõugsed- toitub koorikloomade ja kalade vastsetest, Läänemeres nt. · Tsüklomorfoos väljendub lühikese elueaga vormide eri põlvkondade kehakuju kindlas järjekorras muutumises. Nähtus esineb parasvöötme mageveekogudes: täiskasvanud organismid omavad eri aastaaegadel erinevat väliskuju. Erinevused on keha suuruses ja jätkete esinemises või puudumises ja pikkuses. Suvel pikenevad organismidel
annaabi.ee 
