Pimedate planeet KOKKUVÕTE / ANALÜÜS / ISESEISEV TÖÖ
72)
5.
LÕIK RAAMATUST, lk.
Nägemine Minu pimedus laseb mul siiski näha värve ja
piirjooni, mida tuul oleks nagu laiali
puhunud; suur jaamahoonepaistab ülimalt
kena oma õõtsuvate pimedussammaste ja
ootamatute roosavärviliste
elektitulelaikudega.
(Lk. 10)
Ilu on muidugi suhteline. Paljud, kellel on
äärmiselt nõrk nägemine, on fotofoobid nagu
minagi- ei talu päevavalgust, see teeb haiget.
Ma ei saa välja minna ilma võimalikult
tumedate prillideta. Kui ma astun poodi või
restorani, olen täiesti pime. Kui mu silmad
juba ära on harjunud, ei saa ma ikkagi
menüüd lugeda ega pilguga kelnerit kutsuda.
Mu silmad tantsivad hõbeniitidest kirendavas
siseilmas, kus lokkab rohelus, roosid ja suits.
(Lk. 16)
annaabi.ee 
