Kui osoon üldse ei hävineks, siis peaks mõne aja pärast kogu madal- ja keskatmosfääris leiduv hapnik muutuma osooniks. Tegelikult see siiski päris nii pole. E.Kyrö(1993) sõnul on osooni molekul tunduvalt ebastabiilsem kui hapniku molekul. Teda mõjutab ka lähiinfrapunane kiirguskvant, mille lainepikkus on väiksem kui 1200 nm. Seega võib öelda, et samal ajal kui ultravioletne kiirgus lõhub hapniku molekuli , lõhub ta ka osooni molekule. Toimub vastassuunaline fotodissotsiatsioon. E.Kyrö(1993) andmeil , kujutas esimesena Chapman 1930 -ndail seda dünaamilist protsessi järgnevalt. O2 + hv -> O + O lainepikkus on väiksem kui 243nm (1) O+ O2 +M -> O3 +M M=N2 või O2 (2) O3+ hv -> O2 + O lainepikkus on väiksem kui 1200nm (3) O2 + O -> O2 + O2 (4) Ultraviolettkiirgus seab endale ise atmosfääris tõkke ette. Kuna osooni hävimisel (reaktsioon 3) , neeldub ka nähtavat ja eriti intensiivselt lähiinfrapunast kiirgust moodustub umbes 50 km
Osooniekraan seob täielikult UV-c (200-280 nm) ja osaliselt UV-b (280-320 nm) kiirgust. Kõige vähem peab osoon kinni UV-a (320-400 nm) kiirgust. Osooni molekulide elutsükkel Osooni molekulide lisandumiseks on vajalikud hapniku aatomid, mis ühinevad kahest aatomist koosnevate hapniku molekulide külge. Need aatomid tekivad stratosfääri kõrgemates kihtides, kus UV-kiirguse kvandid lainepikkusega alla 242 nanomeetri lõhuvad hapniku molekule aatomiteks (fotodissotsiatsioon). O2 + h = O + O O 2 + O = O3 O3 + h = O2 + O O + O 3 = O 2 + O2 Üheaegselt toimub uute molekulide teke ja olemasolevate lagunemine. Katalüsaatoritena lagunemisel toimivad hüdroksüül OH, lämmastikoksiidid NOx ja halogeenid (kloor, broom). Loomulikus olukorras on teke ja lagunemine tasakaalus. Osooniaugud 1984 1997
Kui osoon üldse ei hävineks, siis peaks mõne aja pärast kogu madal- ja keskatmosfääris leiduv hapnik muutuma osooniks. Tegelikult see siiski päris nii pole. E.Kyrö(1993) sõnul on osooni molekul tunduvalt ebastabiilsem kui hapniku molekul. Teda mõjutab ka lähiinfrapunane kiirguskvant, mille lainepikkus on väiksem kui 1200 nm. Seega võib öelda, et samal ajal kui ultravioletne kiirgus lõhub hapniku molekuli , lõhub ta ka osooni molekule. Toimub vastassuunaline fotodissotsiatsioon. E.Kyrö(1993) andmeil , kujutas esimesena Chapman 1930 -ndail seda dünaamilist protsessi järgnevalt. O2 + hv -> O + O lainepikkus on väiksem kui 243nm (1) Equation 1 O+ O2 +M -> O3 +M M=N2 või O2 (2) Equation 2 O3+ hv -> O2 + O lainepikkus on väiksem kui 1200nm (3) Equation 3 O2 + O -> O2 + O2 (4) Equation 4 Ultraviolettkiirgus seab endale ise atmosfääris tõkke ette. Kuna osooni hävimisel (reaktsioon 3) ,