Ultraviolettkiirgus ehk UV-kiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on väiksem kui nähtaval valgusel (piirneb violetse valgusega), kuid suurem kui röntgenikiirgusel. Tänapäevaks on kogunenud piisavalt tõendeid selle kohta, et päikese ultraviolettkiirguse (UVK) spektri kõigil osadel on naha suhtes negatiivseid kõrval toimeid. Tekkivad kõrvaltoimed on kas lühiajalised (päikesepõletus) või pikaajalised (naha vananemine, nahavähk, erinevad fotodermatoosid). Mõned naha- ning süsteemsed haigused võivad päikese toimel ägeneda. UV-kiirgus jaotatakse vastavalt füüsikalistele omadustele ja bioloogilisele toimele kolme laineala piirkonda: UVC 200 - 290 nm, UVB 290- 320 nm, UVA 320-400 nm. UV-kiirgus kutsub organismis esile muutusi rakkude ehituses ja talitluses. Mida lühemalainelisem on UV-kiirgus ja mida suurem doos, seda tugevam on selle mõju.
Ultraviolettkiirguse ohtlikkusest Alles nüüd, kus nahavähi ja pahaloomulise pigmentkasvaja melanoomi esinemissagedused arenenud riikides kasvavad, on inimeste hoiatamine liigse UV-kiirguse eest saanud üheks vähivastaste programmide koostisosaks. Arstide arvates eksisteerivad kõigi lainepikkuste UV- kiirgusel naha suhtes negatiivsed kõrvaltoimed. Viimased võivad olla kas lühiajalised (päikesepõletus) või pikaajalised (naha vananemine, melanoom, nahavähk, fotodermatoosid). Melanoom saab alguse tumedapigmendilisest sünnimärgist,mis päikesekiirte toimel või ka hõõrumise tagajärjel hakkab kasvama, värvust ja kuju muutes. Samal ajal võivad mujal organismis juba tekkida siirded. USA keskkonnakaitse ametkond laskis arvutada, mida tooks kaasa viieprotsendiline osoonikihi õhenemine Põhja-Ameerika kohal. Nahavähki haigestumine kasvaks poolelt miljonilt juhult (nagu see viimased 50 aastat USAs keskmiselt oli) 12 miljonini. Senise 9300
annaabi.ee 
