Tahes tahtmata oleme keskkonna ja ökosüsteemi osa. Kõik maapeale tegevus ja tulemused sõltuvad meist endist. Kas inimene teab mis suund on kõige ning mida võiks oluliseks pidada? Palju on tänapäeval räägitud, et meid ümbritsev soodustab vähkasvajate teket. Millal oleksime pidanud inimkonnda arengu peatama? Alates metallide leidmisest ja töötlemisest? Siis meie areng ei oleks siiamaani jõudnud ja oleksime teist teed pidi käinud. Paratamatu, kui kasutada tehnikat ja fossilised kütuseid kipume elukeskkonda muutma. Mobiilside ja raadiolained, kõik mängib määravat rolli meie elus. Kas tervise heaks ja inimkonna arenguks peaksime selle kõik kõrvale heitma? Ilmselt enamus rahvastikust maailmas ei oleks sellega nõus. Mis võiks olla lahendus? Samapalju peaksime uurima kuidas need meid mõjutavad ja kuidas leida kaitset või vähendada nende kahjutegurit meie vastu. Ilmselgelt on rahvatiku arv maailmas ammu ületanud mõistlikkuse piiri
Saasteallikate ligidal on ülekaalus NO, mis hoopis lagundab osooni. Öisel ajal on osooni lagunemine ülekaalus kõikjal, seetõttu on sellel saasteainel kindel ööpäevane muutlikus päeval on seda õhus rohkem kui öösel. (Rohtla, 2007; Pleijel, 1993) Vääveldioksiid (SO2) tavatingimustel värvitu gaas, mille allikaid looduses on suhteliselt vähe, kõige olulisemad neist on vulkaanid. Vulkaanidest eraldub umbes pool loodusliku tekkega vääveldioksiidist. Enamus fossilised kütused sisaldavad väävlit, seetõttu tekib vääveldioksiid nende põletamisel. Normid maismaatranspordis kasutatavate kütuste väävlisisaldusele on palju rangemad kui merelaevanduses, mistõttu on vääveldioksiidi kontsentratsioon kõrgem sadamate ja laevateede lähedal. Eestis on vääveldioksiidi konsentratsioon oluliselt kõrgenenud põlevkivitöötlemise tõttu ida pool. Heaolumaades on SO2 kahanev problem, sest energeetikas jm. Tööstuses on kasutusele võetud tõhusamad
annaabi.ee 
