V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
korrusel, et nad alustaksid. Need riputasid endid köite külge, põikpuu kiunus ja päratu suur
kellakest hakkas aegapidi kõikuma. Südame põksudes jälgis Quasimodo teda pilguga.
Niipea kui tila kella vasega kokku puutus, hakkas kohe võbisema tala, mille küljes ta rippus.
Ka Quasimodo võbises kellaga kaasa.
«Aa!» karjus ta mõttetult naerma pahvatades. Kõmisev kell hakkas kiiremini võnkuma, ja
mida suuremaks ta hoog muutus, seda enam lõi Quasimodo silmades leegitsema
fosfortuluke. Lõpuks sai kell kätte oma täishoo; kogu torn värises: talad, vihmarennid, kivid,
kõik müdi-ses kaasa alates alusvaiastikust kuni ristlillikuteni tornitipus. Quasimodo kees siis
üle: ta jooksis siia-sinna, värises koos torniga pealaest jalatallani. Kütkeist pääsenud
märatsev kell näitas vaheldumisi kord ühele, kord teisele torniseinale oma pronkskurku,
kust välja paiskus tormihoog, mida võis neli penikoormat ringi kuulda. Quasimodo asus
8
3
annaabi.ee 
