Tuumafüüsika medistiinis
diagnoosimisel kui ka nende ravis.
Radioaktiivsus on aatomituuma omadus iseeneslikult laguneda. Radioaktiivsus
on iseloomulik ebastabiilsetele, suhteliselt suure massiga aatomituumadele.
Radioaktiivse lagunemisega kaasneb radioaktiivne kiirgus. See võib olla
korpuskulaarne (elementaarosakeste või heeliumiaatomi tuumade voog) või
kiirata footonitena (elektromagnetkiirgus). Loodusliku radioaktiivsuse avastas
Antoine Henri Becquerel 1896. aastal. Teadlane pani tähele, et tema poolt
uuritud fosforestseeruvast ainest lähtuv kiirgus läbib kahekordse valguskindla
musta paberi. Radioaktiivsele lagunemisele on iseloomulik, et ajaühikus
lagunevate aatomituumade arv väheneb pidevalt. Seepärast kasutatakse
radioaktiivsuse iseloomustamiseks poolestusaega (t1/2). Poolestusaeg on
ajavahemik, mille jooksul kahaneb ajaühikus lagunevate aatomituumade arv
kaks korda.
Meditsiinis leiab radioaktiivsus kasutamist haiguste diagnostikas ja ravis.
annaabi.ee 
