süntees Membraanilipiidide molekulide kuju soodustab veega kontaktis olles kaksikkihtide teket Rasvhapete koonusekujuline ehitus soodustab mitsellide teket Fosfolipiidide silindrikujuline ehitus soodustab kaksikkihtide teket Bioloogilised membraanid on midagi enamat kui fosfolipiidsed kaksikkihid 1972 membraani fluidne mosaiikmudel Membraanvalgud: Integraalsed paiknevad vähemalt osaliselt membraani sees Paljud integraalsed valgud on transmembraansed Perifeersed kinnituvad membraani ühele või teisele küljele Membraanvalgud ja lipiidid võivad olla glükosüleeritud. Suhkruahelad paiknevad ekstratsellulaarselt Membraanid on asümmeetrilised Membraanid on asümmeetrilised Asümmeetria avaldub: 1
eksperimentaalseid andmeid. Oksüdatiivne fosforüülimine on ebaharilik protsess selle poolest et ta sõltub mitokondri sisemembraani terviklikusest. Selle protsessi põhimõte seletati nn kemoosmootse hüpoteesiga mis pakuti välja Peter Mitchelli poolt. Ta ennustas et mitokondri sisemembraan on prootonitele praktiliselt läbimatu ja prootonite voogu tagasi mitokondrisse kasutatakse ATP süntaasi poolt selleks, et ADPd fosforüülida. Eksperiment rekonstrueeriti fosfolipiidsed vesiiklid nii, et membraanis paiknes bakteriorodopsiin ja F 0F1 ATPaas. Bakteriorodopsiin on valguse energiat kasutab prootonite pimp. F0F1 ATPaas oli mitokondriaalse päritoluga. Mõlemad paigutati membraani orienteeritult. Valguse toimel hakkas bakteriorodopsiin pumpama prootoneid vesiiklitesse ning selle gradiendi arvel oli ATP süntaas võimeline sünteesima ATPd. See eksperiment demonstreeris et ATP sünteesiks ei ole vaja spetsiifilist kõrfe energiaga vaheühendit ega
annaabi.ee 
