Vana-Rooma vabakslastu
endiselt oma vana peremehe juures, näiteks laenu tasumiseks. See aga ei tähendanud, et tal
poleks olnud õigust tegeleda vahepeal ka enda asjadega.
Veyne' on aga nentinud, et hoopis keerulisem oli vabakslastutel integreeruda ühiskonda.
Vabakslastuid ei lastud ligi poliitikale ning neile määrati kindel suhtlusringkond, mis vastas
nende majanduslikule rollile ja elukutsele. Vabakslastud pürgisid siiski hea maine poole ning
tundsid uhkust oma edu üle. Neil oli suur usk fortuunasse ja kõik näis olevat võimalik.
Vabakslastuid iseloomustas sageli kummaline segu matkimisest ja kehvast maitsest. Nad
üritasid jäljendada vabana sündinuid, eriti aristokraate. Vabakslastuid lähendas üksteisele
juriidiline staatus, mis neid piiras nii igapäevaelus kui seisusele vastavas eluviisis. Neid
ühendas mälestus oluliselt raskemast elust ning mida neist kõik olid kogenud.