Hetiitide kultuurist ja arhitektuurist
ja 12. sajandi vahetusel need mõlemad momendid ikkagi poleks suutnud
Hattusa tormijooksu tagasi lüüa. Tema kaitsjad võisid kangelastena langeda, kuid midagi rohkemat
nad oma kodulinna heaks teha ei saanud. Mõistagi oli Hattusa kindlustatud. Ent ilmsiks tuli asjaolu,
et Hattusa kõige tugevamad müürid asusid loodes, järsu, sõna otsese mõttes ligipääsmatu kahju
serval. Kuid vastasküljel ühendas linna muu maailmaga sillutatud maantee. Tekib kahtlusi hetiidi
fortifikatsiooniinseneride ja ehitajate võimekuses. Ehk on hoopis õiglasem veeretada vastutus nende
nõrkade kohtade eest Hattusa kaitsesüsteemis veel enamgi, selle süsteemi otsese lõhkumise eest
Hetiidi viimaste kuningate kaela, kes tundsid end oma residentslinnas liiga muretult. Samal ajal
pole selles midagi imestusväärset, kuna juba sajandied polnud mitte ükski vaenlane Hattusa
müüride ees seisnud; arvestades ka seda, et hetiidi sõjavankrid suutsid peatada isegi Ramses II