Liigutusliku stereotüübid kipuvad pahatihti segama joonistamise protsessi, segades ja hävitades esmalt plaanitud kujutise loomisprotsessi. Kuid soov lapse poolt temale kättesaadavas ja arusaadavas vormis esemeid kujutada kasvab nii suureks, et kõik raskused ületab laps järk järguliselt. Joonistamise esmane orientatsiooniline alus astub keerulisse suhtesse kogu kogemuseskaala ampluaal, lapse mõtlemise, tema suhetes tegelikusse ja formeeruva taasesitamise tasanditel. Järgnev joonistamise progress on seotud paljude ja üpris keeruliste determinatsioonidega. Ei saa unustada seda, et esemete kujutised, mõtted ja tunded avaldavad lapse joonistusele mõju mitte vahetult, aga tungides sellesse mõjusfääri läbi tema graafiliste esituste, mille osaluseta on joonistuse ülesehitus võimatu. On täheldatud juhtumeid, kui normaalsetel ja tervetel lastel ühtedel või teistel põhjustel ei kattu graafilised esitlused
ideedest - mis olid populaarsed igal pool Euroopas - pakkusid ka siin sarnase lähenemise välja. Otseselt ateismiga tegu ei olnud, ent selle suuna tabasid ära sotsiaaldemokraadid ja hakkasid seda kasutama. Ajaloolise tausta huvides märgitagu ära ka XIX sajandi 60ndatel aastatel toimunud rahvusliku ärkamisega seotud, nähtavasti paratamatu “härraskiriku”- vastane reaktsioon (esindajatest nt. Kreutzwald, Jakobson, Faehlmann), see jäi aga valdavalt haritlaste, formeeruva intelligentsi piiridesse ja laiemat kõlapinda ei saavutanud. Kirikuvastasusest kui ateismist lähtuvast ideoloogiast ei ole siinkohal kindlasti mõtet rääkida. Kirikuvastasuses mängisid kindlasti rolli ka ärkamisaegsete juhtfiguuride omavahelised vastuolud (Hurt-Jakobson). Neist tendentsidest tulenevalt esineb XIX sajandi II poole eesti kirjanike teostes kirikuvastaseid elemente, nt Vilde, Peterson, Faehlmann, Kreutzwald. XX sajandi alguses jätkus sekulariseerumine
annaabi.ee 
