Euroopa 16.- 19. sajand
Alaline armee vajas professionaalseid juhte-ohvitsere. Need võrsusid üldjuhul
valitsevast seisusest. Varauusaegne ohvitserkond kandis edasi rüütlite sõjalisi
traditsioone ja psühholoogiat ning oli sotsiaalses, ideelises ja psühholoogilises mõttes
rüütliseisuse otsene ning vahetu pärija. Selline areng oli igati loogiline. Euroopa
kultuuritraditsioonis oli kõik enamasti seotud relvastatud jõududega, lahingutega ja
sõdadega. Ühiskonna kõrgkiht formeeruski kui sõjaväeline seisus. 17 sajandi
palgasõjavägiarauusaegses Euroopas peeti aadlikele seisukohaseks üksnes
sõjaväeteenistus ning alles 18. sajandil muutus aadel teenistusseisuseks laiemas
plaanis ning leidis rakendust tsiviilaladel. Tänutäheks sõjaväeteenistuse eest vabastati
aadel riigimaksudest, kuna arvati, et aadlikud maksavad seda verega. Oli juurdunud
mõte et väejuht peab olema aadel. Vägede juhtimine nõudis ka kindlaid oskusi ja
annaabi.ee 
