Hääldus ja hääldusteadused
tunneme) oleneb suuõõne kui peamise resonaatori kujust.
3.1.1 Moodustuspõhimõtted eesti täishäälikute näitel
Keele liikudes ette või taha, üles või alla muutub suuõõne esi- ja tagaosa ruumisuhe ning vastavalt
tulevad tämbris rohkem esile "heledamad" või "tumedamad" ülemtoonide kimbud. Võimalusi lisab
labialisatsioon: ette sirutatud huultega on resonaator pikem, see ei jää tämbris kajastumata.
Akustilises plaanis väljendub see iga hääliku erineva formantkoostisena formandiks nimetatakse
helienergia koondumist kindlasse spektri sagedusalasse.
Seega iseloomustab täishäälikuid harilikult kolm tunnust: a) keeleselja kõrgus, b) keele suund (ees
või taga), c) huulte kuju (huulvokaalide o, u, ö, ü puhul ümardatud, mõnes keeles võib oma osa olla
ka suunurkade asendil). Kõrguse järgi jagame vokaalid madalateks: ä, a, keskkõrgeteks: e, ö, o ja
kõrgeteks: i, ü, õ, u
annaabi.ee 
