Teos räägib Georges Duroy'st, kes saab allohvitserit Pariisi tuntuimaks meheks, mis on mõneti saavutatud manipuleerimisega võimus, tarkuses ning oma osa oli ka rikastel armukestel. Lugu leiab aset Pariisis ülem-keskklassi keskkonnas koos ajakirja "La Vie Francais'ga" ning sõpradega. See räägib Georges Duroy'st, kes on veetnud kolm aastat Alzeerias sõjaväe teenistuses. Olles töötanud kuus kuud Pariisis ametnikuna, kohtub ta endise seltsimehe, Forestieriga, kes võimadab talle karjääri ajakirjanikuna. Õhtusöök Walterite juures sai määravaks.Ta võeti tööle "Vie Francaise'i" ajalehetoimetusse kus alguses pidi ta kirjutama jäjejuttu Alzeeria kohta e "Aafrika küti mälestused". Walterite juures kohtus Georges ka proua de Marelle'ga, kellesse ta silmapilkselt armus. Marelle tütar paneb mehele nimeks Bel-Ami. Alustades väiksematest üritustest ning pehmematest uudistest, ronib ta mööda
Naine võttis mõtlemisaega kuid lõpuks nõustus. Duroy ja Clotilde suhtes aga soojenesid järjekordselt ning nad üürisid endale korteri. Duroy ei julgenud Clotildele alguses oma abieluplaanidest midagi rääkida, kuna naised olid sõbrannad, lõpuks tõi ta aga vabanduse, et ka temal on õigus abielluda, kuna Clotilde on ka abielus. Forestieril oli töö juures juba kõik hästi läinud ta oli algselt saanud osakonna juhatajaks. Ta abiellus proua Forestieriga ning nad läksid ja külastasid Duroy vanemaid. Naine oli algselt väga põnevil, kuid kohale jõudes oli ta vaikne ja endasse tõmbunud, nad lahkusid juba järgmisel päeval. Alguses oli nende vahel kirge, naine aitas meest kirjutistega, seda märkasid ka lugejad et Duroy artiklid sarnanesid kadunud Forestieri omadega, keda ka samuti naine oli aidanud. Duroy hakkas kohtuma jälle Clotildega ning ta võrgutas ka proua Walteri. Proua ei tahtnud alguses mehe