Kirjandusteooria
Et sõnum
jõuaks kohale, tuleb arvesse võtta paratamatu infokadu. Osa liiasusest on sisse
programmeeritud ka keelde endasse. Kui kõigil adressaatidel ei ole infot ,,vaja" siis
informatiivsus väheneb. On ka kokkuleppelisi koode, nt. lühendid. Hääliku tasandil
vaadatakse, millist osa sõnast suudab vastuvõtja tajuda/ära arvata. Luuleteksti puhul võiks
arvata, et äraarvamine kergem häälikuharmoonia, riim (mida me ootame), kuid Ivan
Fonangy katse näitas vastupidist, kus ühe luuletaja pealkirjadest oli välja lugeda 40, kuid
ajalehtede pealkirjadest 60%+. Paari luulerida võib lahti seletada pikalt, võttes sealt uut ja uut
infot.
Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad endast aru.
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime
Sa otsaeest ei pühi oma nime.
Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
Koos teistega. Ja siiski omaette.
(Betti Alver)
Luuletused on lühemad ja tihedamad, sellest ka infohulga suurus