Suuline arvestus kirjanduses
Debüteeris ajakirjanduses proosapalade ja
karikatuuridega (1908). Kunstihuvi arendas Vallaku pildilist nägemist ja detailimeelt
kirjandusloomingus. Esimese raamatuna ilmus komöödia "Luupainajad" (1924, pseudonüüm
Egon Närep). Teised näidendid jäid käsikirja. Viljakas periood Vallaku novelliloomingus
algas 1920. aastast. Suur osa sellest jõudis kogudesse "Must rist" (1925), "Epp Pillarpardi
Punjaba potitehas" (1925), "Ajude mäss" (1926) ja "Relvad vastamisi" (1929). Vallaku
folkloorimotiive ja raamnovelli võtet kasutav tsükkel "Lambavarga Näpsi lorijutte", mis ilmus
tema viimases kogus (1938), on samuti põhiosas loodud 1920. aastail. Siis raamatuist välja
jäänud novellidest on valitud kogu "Hinge taud" (1983). Vallaku tähelepanu all on inimhinge
ettearvamatud tahud ja inimlikkuse säilimise võimalused, mis selguvad erandlikus olukorras.
Ta oskab hoida saladuse pinget, rüütades seda kord leebe huumori, kord värvika groteski
vormi