Metsade sääst
ühiskonnas. Vanimaid teateid selle kohta, et metsad olid siinsetele inimestele
oluliseks pelgupaigaks sõdade ajal, saab lugeda 13. sajandist pärit Hendriku
kroonikast. Seal kirjeldatakse, kuidas ristisõdijad pärast Emajõe ületamist leidsid eest
tühjad külad, sest elanikud olid pagenud metsa ning teinud sinna raidtõkkeid, et
sõjavägi sealt hobustega edasi ei pääseks. Sarnaseid mälestusi hilisematest sõdadest
leidub hulgaliselt Kirjandusmuuseumi folkloorikogudes. Erik Laid kirjeldab oma
1925. aastal ilmunud uurimuses, mis põhineb kogutud folklooril, 79 pelgupaika Eesti
soodes ja metsades, kuhu sõja aegadel peitu mindud. Mälestused ulatuvad tõenäoliselt
peamiselt Põhjasõja aegadesse, võib-olla osalt ka Liivi sõja aegadesse. Arvatavasti
Eesti ajaloo ulatuslikem ennast vaenlase eest metsas varjamine toimus Teise
Maailmasõja paiku. Ajaloolaste hinnangul osales viimase sõja ajal ja järel
metsavendluses kokku rohkem kui 16 000 inimest.
annaabi.ee 
